risotto ai carciofi

Prismas oli müügil artišok! Seda nähes tuli kohe meelde, et mul on ju mitu rooga, kus seda vaja läheb, nii läks toidukorvi 2 artišoki ja meeles mõlkus kindel teadmine, et õhtul saab midagi head süüa! Kuid.. nii see ei läinud.

Risotto ai carciofi ehk artišokirisoto.

Jamie versioon

Olete te keegi varem ise artišoki söönud, ostnud? Mina ei olnud. Laual ootas artišok, mis vajas nüüd midagi tegemist.

Lugesin Jamie teguviisi, lugesin veel. Ja veel, lõpuks sain aru tema seletustest, et artišokil tuleb tugevad ümbritsevad lehed maha koorida, südamik puhastada ja siis kõik ära viilutada. 

Hakkasin siis kesta maha koorima, päris hulgaliselt oli neid lehti. Jõudsin lõpuks sisuni, kus vaatasid vastu pruunid koldedad kärbunud lehed, seal kuskil sees pidi sisu olema, mis oli vaja ära puhastada. Mõtlesin, et see artišokk peab küll olema seest vanaks läinuks ja panin sisu kõrvale, edasi ei osanud nagu miskit teha. Siis saabus koju elukaaslane, lasin ka tal Jamie seletuse üle lugeda, et mis ma küll tegemaaa peaaaaan?!???? Veidi lugedes otsustas ta, et see sisu peab ju seal kuskil olema, kooris sellel koledal pruunil ollusel ülejäänud lehed maha.. ja sees oligi südamik, mis ei olnud üldse nii kole pruun! Win, arvasin mina. 

Kokkuvõtvalt sain mina aru, et kooritud lehed pean ma tükeldama ja risotole lisama ning südamik tuleb puhastada, pooleks lõigata ja puljongivette pehmenema panna. Sai nii ka tehtud.
Lehti hakkida oli omaette katsumus, nii puised ja jäigad olid need.
Jamiel oli veel kirjas, et kui artišokk on puhastatud, siis tuleb lehed panna külma vette, kuhu on veidi niristatud sidrunimahla, see pidi aitama neil mitte pruuniks tõmmata. Okei, tehtud.

Vaja läheb (kuuele):
6 väikest või lillat artišokki
1 sidruni koor ja mahl
1 ports valget risotot (valge risoto baasretsept)
meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart
väike kimp värske mündi lehti
extra virgin oliiviõli
riivimiseks Parmesani juustu

Ühesõnaga, valmista ette artišokk. Kasutasin ise igaksjuhuks ühte, mõtlesin, et sellest piisab küll. Hakka valmistama valget risotot ja 3. etapi alguses pane ettevalmistatud artišokipoolikud podisevasse puljongisse (see oli see sisu, mis lõpuks nähtavale tuli).
Jätka risoto valmistamist ja kui riis on pooleldi keenud, lisa viilutatud artišokipooled (siin ma tegin saatusliku vea, kuid sellest natukene hiljem).
Kui risoto on valmis saanud ja lisad sisse või ning Parmesani, sega sisse ka ülejäänud sidrunimahl. Võta artišokipooled puljongipotist välja ja sega kokku suurema osa sidrunukoorega, tükkideks rebitud mündilehtede ja sortsu oliiviõliga. Tõsta risoto taldrikutesse ja aseta artišokipoolikud sinna peale, puista peale veel natukene riivitud sidrunikoort ja riivitud Parmesani.

NII OLEKS PIDANUD SEDA KÕIKE TEGEMA, kuid minul nii ei läinud.

Onju kole

Seda ei oleks tegelikult tohtinud teha

Südamik

Ühesõnaga, tegin kõike nii nagu seletustest aru sain. Südamik läks puljongipotti, ümbritsevad lehed tükeldasin ja lisasin risotole. Vahepeal maitsesin, oli halb, tükid ei olnud üldse pehmemaks läinud. Lasin veel podiseda, ikka oli halb. Risoto sai valmis, ikka oli halb! Nii artišokitükid olid ausalt öeldes väga rõvedad, kui ka risoto enda maitse oli nende tõttu tugevasti kannatada saanud. Mõtlesin, et mida pekki ma nüüd teen (kole väljend, aga nii see tõesti oli). Artišokk oli ausalt öeldes söömiskõlbmatu, maitses nagu puukoor. Puukoor võib isegi veel tegelikult parema maitsega olla. 

Ainuke mõistlik mõte oli sel hetkel artišokitükid risotost eemaldada. Vaatasin neid puljongis olevaid südamikke ja ei julenud neid isegi maitsma hakata. Otsisin kapist ruttu midagi, mis ehk suudaks risoto veel päästa ja oleks midagi õhtul ikka süüa ka. Leidsin vinnutatud vorsti, ruttu tükkideks ja risotosse. Ohtralt Parmesani ja erinevaid maitsetaimi. Juba oli natukene parem, kuid teatud mõrkjas maitse oli ikka juures. Veel ürte, veel Parmesani. Nüüd oli juba isegi söödav. Kuna kapist muud ei leidnud, siis pidi see risoto seekord selline jääma.

Artišokirisotost sai vorstirisoto. Vähemalt oli midagi süüa. Kuid oli ikka kõige halvem risoto, mis ma söönud olen. Eelnevalt kogetud kibe maitse ei tahtnud kuidagi meelest minna ning kujutasin iga amps ette seda oi kui paha artišokki. Elukaaslane muidugi pugis ja ütles, et ei ole nii hull midagi :D

Kuid nii ei saanud see ju jääda, mismõttes ei ole artišokk söömiskõlbulik, kui see Itaalias nii populaarne on. Tuli appi google. Ja mis mina siis lugesin - artišokis on söödavat osa 20% ja teate, mis see söödav osa on? SÜDAMIK. See südamik, mida mina isegi ei poovinud. Ning need lehed, mida mina hoolega hakkisin ja risotos keetsin, mis lõpuks prügikastis lõpetasid, need ongi söömiskõlbmatud. See siis seletab seda jubedust. Seda lugedes mõtlesin, et kui loll saab üks inimene olla :D 

Kuid samas, kui nüüd pikemalt selle üle mõelda, siis võttes ette kokaraamatu ja lugedes retsepti peaks ju seal olema kirjas, mis ja kuidas. Täpsemalt, kui seda oli Jamiel. Ei peaks ju kasutama interneti abi, et mingit rooga õigesti teha. Kuidas tehti vanasti, kui ei olnud võimalust netist abi otsida? Tehti nii nagu retseptist aru saadi, nagu tegin ka mina. Ning seeõttu olen ma pisut Jamies pettunud, et ta ei suuda oma retsepte piisavalt korralikult kirja panna.

Kuid NÜÜD ma vähemalt tean, kuidas on õige. Tulevikus tuleb üks köögiviljapada, kus on ka artišokk kasutuses, ehk see saab maitsev, aga selles risotos olen ma ikka tugevalt pettunud!

Lohutuseks üks väga kaneeline rabarberikook.

Siit õppetund - keerulised asjad ei ole alati kõige paremad, just need, mis nõuavad paari koostisosa võivad hoopis maitsvamaks osutuda! Ja me tõesti sõime kahekesi selle koogi ühe õhtuga peaaegu ära. Silmitsesin just hetk tagasi viimast pisikest tükki, hommikukohvi kõrvale ju ideaalne kaaslane :)

Allikas: O. Jamie. (2009). Jamie Itaalia.